Ruuben Kaalep: Otepää vägeval pärandil on maailmaajalooline tähtsus
Me oleme vist unustanud Otepää vägevuse. Siin asus Eesti üks võimsamaid kindlusi, kust juhiti kujunevat Ugandi vürstiriiki. Otepää kuningad valitsesid linnust, mis püsis peaaegu tuhat aastat – ükski Eestit hiljem valitsenud võõrvõim ei ole püsinud nii kaua. See üksi ütleb, milline kese oli Otepää meie maa ajaloos.
Siinsetel hiitemägedel kõlasid laulud, järvede kallastel põlesid lõkked, külade muster ja põlised põllulapid on jäänud paiguti nähtavale tänaseni. Ajaloolane Risto-Pearu Koovit on oletanud, et Ugandi kuningate hauad võivad olla Nüpli või Päidla kivikalmetel. Selline järjepidevus – linnamägi, hiied, asustusmuster ja kalmed – on Eestis haruldane.
Miks just Otepää? Vastus on looduse ja inimese koostöö. Jääaeg jättis siia künklikuma ja järvederikka maastiku, aastatuhandetega sündis üleminekuvöönd metsadest niitudeni. Inimeste järjekindlus lisas kihte: pühapaigad, talud ja teerajad.
Nii sündis terviklik pärandmaastik, mida teadlasedki tunnustavad kui omaette nähtust. Seda kombinatsiooni ei saa leida mujalt maailmast.
Kõige kõnekamaks sümboliks jääb Otepää Linnamägi. See ei ole ainult kohaliku tähtsusega paik, vaid Põhja-Euroopa mastaabis üks olulisemaid muinasaegseid võimukeskusi. Siin tuleks koguneda mitte üksnes otepäälastel, vaid kõigil lõunaeestlastel, meenutamaks muistseid Ugandi valitsejaid ja nende tänagi elavat pärandit.
Otepää süda on seotud ka Eesti lipu ja mälestusega. Kiriku kõrval seisab Vabadussõja monument. Sinna on raiutud Eesti iseseisvuse eest langenud otepäälaste nimed. Kuid jäädvustamata on veel nende nimed, kes andsid elu Teises maailmasõjas ja metsavendadena. Lipuväljakule ootab püstitamist Karl Talpaku – mehe, kes 1941. aasta suvel tõi sinimustvalged lipud Otepääle tagasi – kuju.
Ka ähvardab Otepää kesklinnas traditsiooniline ilme kaduda moodsate globaalsete hoonete surve all. Me vajame siin mitte võõrkehi, vaid pärandi jätku: punast tellist, karniise, sümmeetriat, kuldlõiget – ausat ja traditsioonilist ehituskunsti, mille najal kasvas sõjaeelne Otepää. Piisaks lihtsate arhitektuurinõuete kehtestamisest, nagu on seda tehtud miljööväärtuslikes paikades üle maailma.
Ent just nüüd, XXI sajandil, on Otepää pärand sattunud tõsisesse ohtu. Kastolatsi ristimets – Otepää valla suurim ja kogu ümbruskonna üks erakordsemaid – oleks läinud Transpordiameti poolt raadamisele, kui ma kaks aastat tagasi kodanikualgatuse korras poleks sekkunud. See oht tekkis ühest lihtsast põhjusest: pühapaiku ei ole võetud kaitse alla. Sama muster kordub mujalgi. Nõuni Sikamäe hiiepaik jäi lageraie alla, sest vald ei pidanud vajalikuks tunnustada seda kaitseväärse objektina. Truuta muinaskalmeid on koheldud tavalise majandusmetsana ja pinnast kahjustatud.
Järjest teravam on küsimus looduspargi saatuse kohta. Otepää Looduspargi sihtkaitsevööndites on lageraie keelatud, kuid piiranguvööndites – mis moodustavad suurema osa pargist – on see lubatud. Nii saab juhtuda, et ühes looduspargi servas peetakse loodusõhtut ja teises töötavad harvesterid. See on kahepalgelisus. Lahendus on selge: looduspargis tuleks lageraie asemel rakendada püsimetsandust, mis hoiab metsa kui ökosüsteemi. Sama oluline on võtta kohaliku kaitse alla kõik looduslikud pühapaigad – hiied, pühad allikad, ristipuud –, sest seni on need riikliku kaitseta.
Sama oluline on rahvapärane arhitektuur. Rehielamud, suitsusaunad, taluhoovid on kadunud suurte linnade ümbrusest, ent Otepää kandis on neid veel näha. Siinne taluarhitektuur on maailmakultuuris unikaalne. Kui asendada see modernse valglinnastuga, oleks kahju pöördumatu. Sama lugu on avalike hoonetega. On raske mõista, kuidas üldse võidakse kaaluda Nõuni koolimaja lammutamist – hoone, mis on osa kogukonna ja hariduse ajaloost.
Pärandi hoidmine tähendab veel enam vaimu. Meie koolides tuleb anda lastele teadmised muistse Ugandi ja Otepää tähtsusest. Me peame hoidma oma kirjanduslikke ja keelelisi juuri. Mats Traat on kujutanud lõunaeestlaste lugusid sama võimsalt kui Tammsaare, kuid tema pärandit kiputakse siin unustama. Just tema hoidis elus tarto keele Otepää murrakut. See keel kõlas siin sajandeid, seda kõnelesid nii Ugandi kuningad kui meie vanavanemad. See keel väärib õpetamist koolides ja avalikku kasutust.
„Otepää Linnamägi, hiied, taluarhitektuur, mälestusmärgid, metsad, keel ja lood – on üks tervik. Siin säilib ainulaadne osa inimkonna kultuuripärandist. Otepää väärib sama väärikat kätt nagu teised maailma kõige haruldasemad looduse- ja kultuuripärlid. Meie otsustest planeeringute, hariduse ja investeeringute üle sõltub selle pärandi õitseng või hukk.“
– Ruuben Kaalep