Inger Zimmer: Puka kalmistu – ajaloost hoolides ja pärandit hoides

Puka on vana ja väärikas paik, mida on esimest korda mainitud juba 16. sajandi alguses. Arvatakse, et oma nime sai Puka Thomas Bocki järgi – mehelt, kellele sealsed mõisamaad kuulusid. Tänapäeval jääb nimetatud mõis Plika külla, aga alevik ise hakkas kujunema 19. sajandil, kui valmis Tartu–Valga raudtee. Täna on Puka alevikus olemas kõik kogukonna tuiksooned – kool, raamatukogu, rahvamaja, kauplus, kogudus ja kaunis kalmistu, kus iga samm räägib meie inimeste ja esivanemate lugusid.

Olen Puka kalmistuvahina töötanud juba pea kümme aastat. See paik on mulle südamelähedane – siin on rahu ja looduslähedus, linnulaul, oravate askeldamine ja vahel näeb ekslemas ka mõnda metsaelanikku. See keskkond meenutab, et elu ja pärand käivad käsikäes.

Seisame Isamaa inimestega selle eest, et kalmistute, kirikute ja mälestiste heakord oleks tagatud ning ajalooline järjepidevus säiliks. Hoolime esivanemate pärandist, austame nende elulugusid ja tagame, et meie kogukonnas oleksid paigad, kus ajalugu ja kultuur püsivad elus. Puka kalmistu on selle ilmekas näide – koht, kus mälestus, rahu ja kogukonna hool saavad kokku.

“Hea on näha, kui omaksed hoolitsevad lahkunute viimse puhkepaiga eest. Jõuluõhtu küünlavalgus kalmistul on iga kord südantsoojendav.” – Inger, Puka kalmistuvaht

Puka kalmistu ajalugu on ehe näide järjepidevusest. Maa-ala, millel kalmistu asub, kuulus vabariigi algusaastatel Aleksander Määritsa perele. Just tema hoolitses aastani 1970 kalmistu korrashoiu eest, ja ka tema viimne puhkepaik asub siin. Tema tööjärge jätkasid Linda Tõldsepp ning Klara Laas, kellelt mina selle teekonna üle võtsin.

Otepää kalmistute lugu on talletatud nii vanadesse paberkandjal raamatutesse kui ka tänapäeva digitaalsesse vormi Eesti kalmistuportaalis. See on hindamatu aare, mis aitab meil hoida sidet oma juurtega. Kutsun kõiki kaasa aitama – talletage portaali HAUDI oma mälestusi ja lugusid, et meie pärand ja ajalugu püsiksid elus ka tulevastele põlvedele.