Vald algab kodust ja kodutee läheb alati külakoolist mööda

Iga vald algab kodust. Kodust viib tee tööle, poodi, kirikusse – aga kõige tähtsam on, et kodutee läheb alati mööda koolist. Kool on küla süda ja kogukonna tuleviku võti.

Kodutee läheb mööda metsatukast, kus võib olla kotka pesa. Sest kotkas ju tiirutab metsakohal. Seda peab iga koolijüts teadma. Kui laps teab, kuidas kotkapesaga ümber käia, siis teab ka isa, millal saab teha küttepuid nii, et pesa jääks asustatuks ka järgmisel suvel. Hariduse kaudu peavad lapsed tundma oma koduümbrust, pühade allikate ja hiiepaikade lugusid. Pole mõtet võtta kaitse alla järjekordset metsatukka või allikat, kui lapsed ei saa aru, miks seda vaja on. Looduskaitse ja pärandkultuuri hoid peab tuginema haridusele. Ükski paber ega riiklik ennetustöö ei kaitse paremini kui haridus.

“Ilma keskkonnahariduseta ei saa olla ka looduskaitset.”
– Peeter Kangur

Otepää koolivõrk püsib kolmel sambal: Keeni, Puka ja Pühajärve põhikoolil. Need on meie väikekoolid, mis hoiavad kogukondi koos. Igaüks neist on omanäoline ja just see omanäolisus teebki koolidest kogukonna keskuse. Väikekool ei tohi olla kompromiss, vaid kvaliteetne põhikool, kus õpetavad oma eriala spetsialistid – loodusõpetust bioloog ja füüsikat loodusainete õpetaja.

Sinasõprus loodusega peab algama juba lasteaiast. Mudilased peavad aru saama, et loodus ei hammusta, vaid on nende kodu. Samal ajal peavad emad-isad saama käia rahulikult tööl – vald peab tagama, et igal lapsel oleks lasteaia koht. Hariduse järjepidevus algab lasteaiast ja lõpeb gümnaasiumiga.

Põhikooli lõpetajad planeerivad oma haridusteed teadlikult. Me ei tohi takistada nende soovi õppida mujal – noor ei vali kaugemat kooli ainult kodust lahkumise pärast, vaid sihiga, mis toetab tema arengut. Meil vallana peab olema usk, et nad tulevad ükskord tagasi ja siis on neil juba hea haridus.

Püramiidi tipus seisab Otepää Gümnaasium. Selle eesmärk ei ole kõigi õpilaste kinnihoidmine, vaid muutumine kooliks, kuhu tullakse õppima ka väljastpoolt valda. Me ei tohi leppida lihtsa kogukonna gümnaasiumiga – eesmärk peab olema suurem. Gümnaasium vajab uut õpilaskodu ja senisest tugevamat sidet nii spordi- kui loodusharidusega. See on tee, kuidas luua kool, mis toob noori õppima kogu Eestist. Meil on siin ilus loodus – metsad, künkad, järvesilmad küngaste vahel ning Eesti uhkemad suusakeskused ja sportimisvõimalused nii sees kui ka väljas.

Kool ei saa üksi. Valla tugi peab olema nii õpetajatele kui koolijuhtidele. Meie koolijuhid ja ka õpetajad vajavad tuge, ühist visiooni ja kindlustunnet, et nad ei jääks oma muredega üksi. Kindlustunde peab tagama hariduse järjepidevus. Kõik õpetajad on meile väga vajalikud, kedagi ei ole üle. Muutused haridussüsteemis ei tohi viia selleni, et hea haridusega töötajate vajadus väheneks.

Jah, iga kool on vallale kulu. Seda peame mõistma ja tunnistama. Kui õpilaste arv langeb alla kriitilise piiri, tuleb teha ka raskeid otsuseid. Kuid me ei tohi lasta olukorral sinna jõuda. Vallana peame tagama kindlustunde – siis on ka külades lapsi. Ja iga kool kasvatab haritud elanikke. Mida targemad on vallaelanikud, seda targem on ka vallavolikogu. Targem ja ettevõtlikum elanikkond suudab endale ja teistele töökohti luua – kui me ise seda ei tee, ei tee seda keegi teine.

“Kui meie koolivõrk püsib tugevana, on Otepää vald elujõuline.”
– Peeter Kangur

Kodutee läheb alati koolist mööda – ja see tee peab õpetama tundma nii oma kodu, loodust kui ka pärandkultuuri. Küll siis mahuvad Otepää valda ära nii lastega pered kui ka looduspargi vapilind konnakotkas.